Koguduse kujunemisest (41):

Hea vaataja, nagu oleme kristliku ristimist vaadeldes aru saanud, et see ei saanud olla massiline nähtus. #Ristimine lähtus inimese usust ja meeleparandusest. Ristimine avalikustas ja kinnitas seda, mida Jumal oli inimese juures teinud ja jätkuvalt tegi. Ristimine oli kogudusse vastuvõtmise riitus, kuid samas ka osalemine Kristuses antud elust.
Uues Testamendis on üksikuid viiteid võimalikule asjaolule, et ristiti kõik majalised, s.t. mitte ainult "pereisa", kes leidis kristliku usu, vaid ka tema naine ja lapsed, koduabilised ja orjad. Kui vanad need lapsed seal olid, selle üle võib vaid oletusi teha.
Kuid suured piibellikud jutustused ristimistest on siiski eelkõige isikliku pöördumise lood, kus inimene on leidnud tee Kristuse juurde. Uue usuga liitusid nii madalamatest kui kõrgematest seisustest pärit naised ja mehed.
Varakristlik ristimine lõi uusi suhteid, kuid pani samas ka vanadest suhetest distantseeruma. Kui perekonnast sai ristitud ainult osa, siis võis see tekitada perekonna elus suuri raskusi. Mida selgemini kujunes ristimine kogudusega ühinemise riituseks, seda suuremaks kujunes ka usuõpetuse tähtsus.
On tõenäoline, et usutunnistus ja erinevad palved, eriti Meie Isa palve olid osa ristimise talitusest. Apostel Paulus tsiteerib 1Kr 15: 3-5 ilmselt vanimat kristlikku usutunnistust: "Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgija et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele..."
Uues Testamendis on üle kahekümne tegusõna, mis tähistavad evangeeliumi edastamist. Paulus kasutab aga usu õpetamise kohta terminit "katehees". Nii lõi ta teadlikult mõiste, mis eristas sissejuhatust kristlusesse puht akadeemilis-filosoofilisest õpetusest. Aeg-ajalt kohtame me Uues Testamendis ka kujundlikku ideed, et usklikud on oma teekonna alguses nagu lapsed, keda ei tohiks toita veel tahke toiduga vaid usupiimaga.
Kateheesi teemade täpsed järjestused pole rekonstrueeritavad. Lihtsaid viiteid käsitletud teemade kohta võime leida siiski Justinuselt (100-165 p.Kr.). Ta räägib õpetuse, palvete ja minevikus tehtud pattude tunnistamise ja andestuse vajadusest. Aja jooksul kujuneb sellest varakristlik katehees.
Varakult olid olemas ka sisseastumisnõuded. Ristimiseks valmistuvalt kateheedilt eeldati head eluviisi, koguduse, eriti käendajate heakskiitu, sisseastumiseksami sooritamist, mille viis läbi koguduse eestseisus ja terve rida erinevaid rituaalseid õnnistusi. Teatavate ametite kohta kehtisid aga üksikasjalikumad reeglid. Varakristlik kirikukord, Traditio Apostolica, välistas gladiaatorite, sõjavankrite juhtide, nõidade, valeraha tegijate ja ennustajate ristimise. Paulus oleks selle peale muidugi ehk kulmu kortsutanud. Sest tema toonitas Jumala armastust kõigi inimeste vastu. Kuid ei jätnud siiski ka levinud pahesi kritiseerimast.
Algusest peale on näha kuivõrd ristimise eelduste jälgimine on noateral kõndimine rigorismi ja odava armu pakkumise vahelisel teel.
Järgmine kord räägime meeleparandusest!
‪@JoosepTammo‬