Marge Konsa ja Alar Rosentau: Salme I laevmatuse ja selle paleokeskkonna uuringud

Kolmeaastase (2018-2021) projekti eesmärk oli analüüsida Salme I laevamatuse väljakaevamiste tulemusi ning rekonstrueerida selle aja paleokeskkond. Uuring oli osa suuremast projektist „Viikingite fenomen“, mida rahastas Rootsi Teadusnõukogu. Salme piirkonna paleogeograafiline rekonstruktsioon põhineb sedimentoloogia tõenditel, optiliselt stimuleeritud luminestsentsi proovidel ja välitöödel kogutud ränivetikate andmetel. Analüüsi tulemused näitavad, et Salme laevade matmiskohal oli 750. aasta paiku poolsuletud väin. Väina tuule eest kaitstud idaosa oli umbes 80-100 meetrit lai ja tõenäoliselt üks parim koht, kus Salme piirkonna laevad maabusid. Salme I ja II laev maeti liiva-kruusapõhistesse rannikusetetesse, mis asusid sel ajastul 2-2,5 meetrit üle meretaseme ning 130-170 meetri kaugusel rannajoonest. Seega on tõenäoline, et mõlemad laevad viidi matmiseks rannikust kõrgemale maale. Uute andmete põhjal on üsna selge, et inimesed täitsid vähemalt Salme I laeva matmisrituaali käigus liivaga.
---
Konverentsi rahastas EAS toetusmeetmest Euroopa Regionaalarengu Fond.