Isa saatus ja 1949. a märtsiküüditamisest pääsemine

Saksa okupatsiooni ajal Järvamaal oli Veronika (sünd. 1942) isa Johannes Saar (sünd. 1899) Omakaitse liige. Pärast teise Nõukogude okupatsiooni algust arreteeriti ta 29. septembril 1944 ja viidi Patarei vanglasse. Juba 24. detsembril langetas sõjatribunal otsuse, mille järgi oli ta süüdi kodumaa reetmises (Veronika sõnul jäi tema isale elu lõpuni arusaamatuks, millist kodumaad olevat ta reetnud). Ta karistati 10-aastase vabadusekaotusega Gulagis, millele pidi järgnema 5 aastat asumisel. Siiski läks teisiti. Johannes saadeti Magadani oblastis asunud Sevvostlagi, kus ta suri kurnatuse tõttu 3. augustil 1945. Tema perekond sai sellest palju hiljem teada.
Perekonnapea Gulagi saadetud, ähvardas perekonda väljasaatmine. Veronika meenutab 1949. a märtsiküüditamist, kui tema koos ema ja kahe vennaga olid küüditamisnimekirjades. Õnneks said nad sellest teiste inimeste kaudu varem teada ja lahkusid kodust enne, kui väljasaatmine algas. Esialgu varjati Veronika, kes oli vaid 7-aastane tuttavate talus, samal ajal kui ema ja kaks venda läksid metsa. Hiljem võttis Elfriede oma tütre kaasa ühte metsas asunud töölaagrise, kus nad elasid kaks nädalat sinna kohalike meeste poolt veetud kastides. Siis pöördusid nad tavalise elu juurde, kuid ohutunne ei kadunud kuhugi.
Intervjuu oli salvestatud 2016. aastal.
kogumelugu.ee/...

[@ЛюдмилаСадовникова-д6м]

Спасибо за материал и субтитры!

[@KoguMeLugu]

Спасибо за интерес к нашим историям!

[@janakoppelman2392]

Õudne aeg oli.