54. Peeter Espak ja Mihkel Kunnus, "Loomulikkuse lammutaja"
ฝัง
- เผยแพร่เมื่อ 20 ก.ย. 2024
- Selle vestluse lükkas käima tsitaat Roger Scrutoni raamatust "Tolad, petised ja tülinorijad"*: "Ma pean Foucault'd uusvasakpoolsete juhtivaks mõtlejaks, aga siinkohal tuleb rõhutada, et tema poliitiline positsioon aastatega muutus ja ta lükkas igasuguse mugava sildi alati rõõmuga tagasi. Erinevalt Sartre'ist oli ta kommunismi kriitik (olgugi et kuni oma viimase eluaastateni võrdlemisi summutatud kriitik). Sellest hoolimata oli ta Sartre'i ürituse jätkajate hulgas kõige mõjuvõimsam ja ambitsioonikam. Ta pühendas oma töö kodanluse paljastamisele ja tahtis näidata, et kõik tsiviilühiskonda vormivad loomulikuks peetud jõud on lõppude lõpuks taandatavad domineerimise viisideks."
Saate alguses uurisingi ma oma jutukaaslastelt - kelleks seekord olid Peeter Espak ja Mihkel Kunnus -, mis mõtted neil kõigepealt Foucault' nimega seonduvad. Mihkli vastusest (10. minut) koorus välja vestlusringi pealkiri: "Foucault oli ülim loomulikkuse lammutaja. Ta rakendas kogu oma geniaalsuse ja kire selleks, et näidata: kõik see, mida me oleme kultuuris pidanud loomulikuks, on tegelikult juhuslik, sattumuslik, konstrueeritud. Tema põhipaatos on see, et miski ei ole ideoloogia-, võimu- ja kultuuriülene."
Järgmises plokis (alates 17. minutist) üritasin meie vasakpoolsete kriitikute mõjul kõrvutada marksismi ja postmodernismi, mille ühte patta panemist on meile sellest leerist sageli - ja mitte alati täiesti põhjusetult - ette heidetud. Põgusalt tuli jutuks ka Frankfurdi koolkond.
Marksismist on minu saatekülaliste sõnul pärit Foucault' võitlev hoiak - filosoofia ei pea mitte maailma üle meelisklema, vaid seda muutma - ja eliidivastasus. Mulle meeldis siin eriti Mihkli sõnastatud mõte (23. minut), et Marx nihutab pärispatu inimesest institutsioonidesse. Teise ismiga läks vaevalisemalt, mis pole ka ime, sest laialivalguvamat mõistet kui postmodernism annab otsida. Nii on seda peetud (33. minut) järelmodernismiks, vastumodernismiks, hiliskapitalismiks, postindustriaalseks tarbimisühiskonnaks, transnatsionaalseks kapitalismiks ja - üllatus, üllatus - modernismile järgnevaks ajalooliseks perioodiks. Üldiselt on postmodernismi üheks defineerivaks tunnuseks peetud vastumeelsust "suurte lugude" vastu. Seetõttu on huvitav, et Peeter nimetas (38. minut) postmodernismi ennast uueks suureks narratiiviks, "peaaegu sama kõikehõlmavaks nagu islam". Sellega võib nõustuda või mitte, aga postmodernismi arvukate harude ühisest spirituaalsest allhoovusest on tõepoolest raske mööda vaadata. See käib eriti meie saate kangelase kohta, kelles mina hakkasin selle vestluse käigus üha enam nägema iseäralikku sekulaarset müstikut (54. minut). Sellest saateosast jäi mulle kõrva ka Mihkli tsiteeritud Fanny de Sivers, kes on võtnud kenasti kokku postmodernistlikku iroonilise muige vennaskonda defineeriva hoiaku: "see on ohjeldamatu lugupidamine enda üleoleku ja tubliduse vastu" (42. minut).
Frankfurdi koolkonna käsitlemiseks meil eriti aega ei jäänud, edasist tähelepanu vääriva märksõnana jäi meelde "kriitiline teooria". Kirja sai ka Mihkli mõte (57. minut), et Frankfurdi koolkond on sama suundumuse, mida Prantsusmaal esindasid Foucault, Derrida, Lacan jne, peegeldus saksakeelses kultuuriruumis.
Saate teises osas (nii alates 64. minutist) keskendusime teemale "Kogu maa seksualiseerimine", milles Foucault'l on minu arvates olnud keskne roll. Ma kasutasin kord ühe oma loo** tunnuspildina fotot, kus üksteise kõrval lehvisid rõõmsalt meile hästi tuntud sirbi ja vasaraga punane plagu ning viimasel ajal siinmailgi järjest enam tuntust kogunud vikerkaarelipp. Mind huvitaski selles plokis eelkõige küsimus nende kahe sümboli sugulusest.
"Ilma temata sellist asja nagu praegu on, kohe kindlasti ei oleks," haakus selle teemaga Peeter (81. minut). Peetri sõnul lõi just Foucault teoreetilise mudeli, mis võimaldab käsitleda inimese sugu või seksuaalsust kapitalistliku ühiskonna rõhumisinstrumendina. See arutlus päädis peagi (89. minut) sõnaühendiga "üldine diskursiivne erutus", mis sobib minu arvates võrdlemisi hästi Foucault' ja teiste prantsuse pahempoolsete lobamokkade esindatud vaimusuuna lipukirjaks. Manasõnad ja loitsud - kõik need "diskursused", "totaliseeritud totalisatsioonid" ja "detotaliseeritud totaalsused" - peavad meid lõpuks liigendatud reaalsest maailmast välja juhatama süütusse ürgühtsusesse, mida on lääne traditsioonis ihalenud kõik müstikud juba alates Parmenidesest.
Selle järelduse juures annan ma saatesõna lõpuks sõnajärje üle jälle Roger Scrutonile: "ja kui ma lugesin tema viimaseid töid, tikkus mulle aina pähe mõte, et Foucault' sõjakas vasakpoolsus ei olnud mitte reaalsuse kriitika, vaid tema kaitse selle vastu, soovimatus tunnistada, et vaatamata kõikidele oma puudustele on loomulikkus kõik, mis meil on."
Head kuulamist!
Hardo
------------
* www.apollo.ee/...
** www.burke.ee/20...
Seksuaalsuse diskursus..! 👍👍👍
Psalmid (Laulud) 84:6 Õnnis on inimene,
kelle tugevus on sinus,
kelle mõttes on pühad teekonnad.
12 Sest Issand Jumal on päike ja kilp;
armu ja au annab Issand
ega keela head neile,
kes laitmatult elavad.
13 Issand Sebaot,
õnnis on inimene,
kes sinu peale loodab.
Vasakmõtleja alustab oma väidet sellest, et ta subjektiivselt ei näe. Edasi kobab ta pimedas ruumis ja kirjeldab seal ruumis leiduvaid horisontaalseid pindu. Teine mõtleja naerab ta välja ning hakkab kirjeldama ruumis olevaid vertikaalseid pindu. Kolmas.. võrdleb esimese ja teise suhteid.
Tavapärane eestlaste materdamine, aga mitte ühtegi arendatud või originaalset mõtet enda poolt. Kuid miskit siiski pakkuv, tänan!