Huvitav kuulamine. Ise ärevust ega depressiooni mitte kogedes ei oska kaasa rääkida, aga selle kohta lugedes ja kuulates aitab kindlasti tulevikus sümptomeid märgata ja sellest rohkem teadlik olla. Nüüd lähedane tuttav ütles, et temale tekitaks üksinda jalutamine just ärevust, sest ta tunneb, et mõtetega üksi jäädes ei oskaks ta sellest mõttemaailmast välja tulla(?), vabandan, et ei oska paremini sõnu edasi anda - et ei oska mõttekeskkonda vahetada. Koguaeg töö-töö-töö. Tema loeb koguaeg raamatuid, et ärevust kontrollida. Aga mulle jäi mulje, et ta sellepärast iseendaga tööd ei tee, sest “ajutine põgenemistee” on olemas (nagu sinu näitel alkohol). Kuidas suunata inimest endaga selles vallas rohkem tööd tegema? Kui otse öelda, siis inimene solvub…
Hei, tänan heade sõnade eest. Lähenemised on jah, üsna erinevad inimestel, kuid samas leiab ka kattuvaid jooni. "Põgenemiseks" samuti saab mitmeid viise kategoriseerida, samas kui võrrelda neid joomise või uimastite tarbimisega, siis tundub justkui ok. Jällegi ise olen seisukohal, et ma ei saa ärevust kontrollida vaid saan kontrollida oma lähenemist sellele. Vahest ongi siin juhul hea alustada tasakaalu leidmisega? Suhtlus on omakorda delikaatne teema 😁 Sõnadel on jõud ja nagu sa mainisid võib see esile tuua konflikte. Reeglina saab aidata inimest, kes on nõus abi vastu võtma. Minu lähenemine oleks läbi hoolivuse & mõistma õppimise ehk küsimuste küsimine, mis tekitaks kõigepealt mulle endale arusaama miks olukord on selline nagu ta on, sest see kuidas mina ise maailma näen, ei ole tihti selline nagu keegi teine näeb.
Huvitav kuulamine.
Ise ärevust ega depressiooni mitte kogedes ei oska kaasa rääkida, aga selle kohta lugedes ja kuulates aitab kindlasti tulevikus sümptomeid märgata ja sellest rohkem teadlik olla. Nüüd lähedane tuttav ütles, et temale tekitaks üksinda jalutamine just ärevust, sest ta tunneb, et mõtetega üksi jäädes ei oskaks ta sellest mõttemaailmast välja tulla(?), vabandan, et ei oska paremini sõnu edasi anda - et ei oska mõttekeskkonda vahetada. Koguaeg töö-töö-töö. Tema loeb koguaeg raamatuid, et ärevust kontrollida. Aga mulle jäi mulje, et ta sellepärast iseendaga tööd ei tee, sest “ajutine põgenemistee” on olemas (nagu sinu näitel alkohol). Kuidas suunata inimest endaga selles vallas rohkem tööd tegema?
Kui otse öelda, siis inimene solvub…
Hei, tänan heade sõnade eest. Lähenemised on jah, üsna erinevad inimestel, kuid samas leiab ka kattuvaid jooni. "Põgenemiseks" samuti saab mitmeid viise kategoriseerida, samas kui võrrelda neid joomise või uimastite tarbimisega, siis tundub justkui ok. Jällegi ise olen seisukohal, et ma ei saa ärevust kontrollida vaid saan kontrollida oma lähenemist sellele. Vahest ongi siin juhul hea alustada tasakaalu leidmisega? Suhtlus on omakorda delikaatne teema 😁 Sõnadel on jõud ja nagu sa mainisid võib see esile tuua konflikte. Reeglina saab aidata inimest, kes on nõus abi vastu võtma. Minu lähenemine oleks läbi hoolivuse & mõistma õppimise ehk küsimuste küsimine, mis tekitaks kõigepealt mulle endale arusaama miks olukord on selline nagu ta on, sest see kuidas mina ise maailma näen, ei ole tihti selline nagu keegi teine näeb.