Arvustus Vahur Aabramsilt: Pantokraatori juubelikontserdist Näib nii, et mul on kujunenud traditsiooniks käia aastas vähemalt ühel Pantokraatori kontserdil. Näib ka nii, et selliseid inimesi on veel, sest ehkki 20. detsembri õhtul Tallinnas Solarise kontserdimajas antud juubelikontserdile („30 aastat rocki, folki ja sheikspiiri“) ajakirjanduses erilist reklaami ei tehtud (ka ei näinud ma kusagil ühtegi kontserdiplakatit), paistis suur moodne saal Tallinna kesklinnas Estonia kõrval olevat välja müüdud, või igatahes samahästi kui välja müüdud, ja aplausi kõlas lugude vahele ohtralt. Lõpuaplausi jätkus ligemale viieks minutiks. Seejärel valati sünnipäeva puhul puhvetis pilvedest virsikumahla ja muud - kes teab, kui kaua. Kontserdil, mis kestis koos pooletunnise vaheajaga üle kahe ja poole tunni, kõlas kokku kakskümmend viis lugu, see tähendab väga esinduslikul hulgal - üldse umbes pool mulle teadaolevast Pantokraatori repertuaarist. Enne vaheaega mängiti pigem uuemat muusikat (pooled lood plaadilt „Tormidesööjad“), pärast vaheaega pigem vanemat. Kontserti raamis igihaljas inglane: kümmekond minutit kestnud audiovisuaalsele sissejuhatusele (fotod, filmikaadrid ja helid ammustest aegadest) järgnes avaloona Shakespeare’i soneti nr 127 („In the old age black was not counted fair …“) viisistus „Ei varem musta iluks peet …“ (Erik Sakkov) ja kontserdi üle-eelviimase loona kõlas piduliku klavessiinieelmänguga „Vaim raiskub roojusse“ (Mait Karm), s.o Shakespeare’i soneti nr 129 („The expense of spirit in a waste of shame …“) sõnadele tehtud lugu (need kaks on minu teada ka ainsad Pantokraatori lood, mille tekst on tõlkeline), enne eelviimast „Sõjalaulu“ (Erik Sakkov) ja loitsulist lõpulugu „Tuul“ (Mait Karm), mille kooriosa laulsid laval (enam-vähem) kõik Pantoga aja jooksul koostööd teinud inimesed, keda oli suur hulk - kakskümmend või rohkem. Neist „võiks terve Vanemuise koori kokku panna,“ leidis Lauri Saatpalu. Osa neist inimestest oli astunud üles juba enne „Tuult“: Mait Karm (juba oma looga „Pilvedesse sõuan paadi“), Kalle Vilpu (näiteks „Olemise lauluga“), Andres Moro, Anne Türnpu, Rainer Meinart, Romet Pott, Tõnu Raadik, Kaido Soobik, Aivar Otsing ja muidugi Jaan Sööt. Söödita on vanemat Pantot (ma mõtlen eelkõige seda, mis 1990. aasta plaadile ei jõudnud) üldse raske tervikuna ette kujutada. Ja nii on väga loogiline, et ta tuli lavale juba õige pea: kontserdi esimese poole keskpaiku lugudega „Tule tagasi, helmemänd“ ja „Kõnelen sinuga kevadekuul“. Aga söödinäoline (jooneline) oli ka kontserdi teise poole esimene ots, mis algas intiimse palaga „Liig palju taevast“ - Sööt klaveril ja Saatpalu „häälepaeltel“. Söödilt ja Söödiga esitati nüüd näiteks ka „Olen su vend“ ja „Õhtu Valgas“ ja enne neid veel ka üks Peep Ilmeti sõnadele tehtud lugu, mida ma polnud kunagi varem kuulnud, mille pealkirja ma ei tea ega leia, aga refrääni järgi võiks selleks olla „Võib-olla“. Võib-olla just põhjusel, et ma polnud seda kunagi varem kuulnud, hakkas pärast kontserti teel Tartusse kummitama mind just see „Võib-olla“, mis iseenesest polnud kindlasti kontserdi tipphetk. Kuhu see ülaseõie üle üllatuv lugu Panto loomingus üldse paigutada, mõtlesin. Kui kujutleda mingit õhulisülemeelik-energiliste vahemängudega teatrietendust, siis sobiks see näiteks sinna. Või siis ideaalseks lisalooks, mida mängida pärast seda, kui publik on bändi pärast pika kontserdi lõppu lavale tagasi mangunud. Et kõigil oleks süda rahul ja tuju lahkumise kiuste hea: „Võib-olla meil homset ei ole,/ kuid olnu on jäädavalt meis …“ Just nimelt. Kui rääkida tipphetkedest, ma mõtlen tipmistest nende seas, siis kontserdi esimeses pooles puudutas mind eriti eelviimane lugu „Itk“, mille laulis Anne Türnpu. Uskumatult võimas, haarav, külmavärinaid tekitav, mida kõike. Ja kontserdi teises pooles, seal oli vist nii, et pomisesin pärast „Olemise laulu“ umbes: „Oivaline esitus …“ Aga oli ka näiteks see: väga hea oli kuulda esimeses pooles „Tormidesööjaid“ ja „Tuultekodu“ pausita. Ja kas või seegi: oli suurepärane, et Söödi ja Saatpalu poolt kahasse esitatud „Liig palju taevast“ õnnestus - ometi! Seda lugu olid nad teinud üle pika aja esimest korda küll juba 2010. aasta oktoobris Rock Cafés, aga tookord luhtus asi tehnilistel põhjustel (Söödi süntesaator streikis ootamatult, misjärel ei suudetud enam keskenduda jne). Uue Pantokraatori kontsertidest, mida kuulnud olen, oli 20. detsembri juubelikontsert minu meelest parim - ehkki kontserdi esimesel poolel kõlas Saatpalu hääl veidi, ütleme, vaskplekiselt (keerulise bändi keeruline heli!). Sellegipoolest pean kontserti väga õnnestunuks. Eriline oli kontsert minu jaoks eelkõige selle poolest, et kuulsin esimest korda live’is tervet rida vanema Pantokraatori lugusid, mida olin tundnud seni ainult (või igatahes peamiselt) salvestiste järgi. Ja põnev oli näha Panto praeguse koosseisu (Erik Sakkov, Lauri Saatpalu, Roland Puusepp, Henno Kelp, Taavi Langi, Triinu Taul, Kaie Mikheim ja Maarja Soomre) täiendusena mängimas ka bändi algusaegade liikmeid. Unistusi õnneks jääb. Nimetan neist mõned. Üheks unistuseks, mis on mul juba pikka aega, on kuulda taasesituses lugu „Aas“, vist üldse esimest Pantokraatori lugu, mida kunagi kuulama jäin ja millel oli minu jaoks seega eriline (võtme)koht selle bändi loominguga kontakti saamisel (on vist nii, et säärased „esimesed“ lood lähevad vahel meelest, aga vahel siiski mitte: näiteks oli esimeseks Joni Mitchelli looks, mis mind puudutas, tean hästi, „River“ plaadilt „Blue“). Unistuseks jääb ka näha-kuulda Pantot kord Tartus, kust ta ometi ju sündis ja sirgus, nagu teada. 2009. aastal oli siin küll kaks kontserti (üks Sõbramajas, teine Vanemuises), kuhu ma paraku ei jõudnud, sest ma ei jälginud siinset muusikaelu ega osanud nagunii oodata, et see bänd võiks uuesti kokku tulla - oli see ju ka paras ime. Kontsertide Tartus mittetoimumise põhipõhjuseks on kuuldavasti sobiva suurusega saalide (ja paraja formaadiga vabaõhuürituste) nappus. Ja ilmselt ka see, et bändiliikmed elavad uuemal ajal Tallinnas. Üks unistus on mul veel. Selleks on näha kord Pantoga laval Priit Karmi, kes 20. detsembri juubelikontserdil paistis silma oma puudumisega.
Selle fantastilise kontserdi tipphetk saabub 49 minutil, soovitan kõigil sinnamaani vastu pidada (kuigi soovitav on kohe sinna kerida, et saada osa eesti muusika parimast teosest)
Such a cold-stoned audience! Come 'on people this is not rehearsal!It's prog on its heights!Probably I'm the only non-Estonian with "Linamäng" as my phone ringtone. People who call me they know that I'm answering really late. :-)
Just FANTASTIC !!! Regards from Brasil.
Arvustus Vahur Aabramsilt:
Pantokraatori juubelikontserdist
Näib nii, et mul on kujunenud traditsiooniks käia aastas vähemalt ühel Pantokraatori kontserdil. Näib ka nii, et selliseid inimesi on veel, sest ehkki 20. detsembri õhtul Tallinnas Solarise kontserdimajas antud juubelikontserdile („30 aastat rocki, folki ja sheikspiiri“) ajakirjanduses erilist reklaami ei tehtud (ka ei näinud ma kusagil ühtegi kontserdiplakatit), paistis suur moodne saal Tallinna kesklinnas Estonia kõrval olevat välja müüdud, või igatahes samahästi kui välja müüdud, ja aplausi kõlas lugude vahele ohtralt. Lõpuaplausi jätkus ligemale viieks minutiks. Seejärel valati sünnipäeva puhul puhvetis pilvedest virsikumahla ja muud - kes teab, kui kaua.
Kontserdil, mis kestis koos pooletunnise vaheajaga üle kahe ja poole tunni, kõlas kokku kakskümmend viis lugu, see tähendab väga esinduslikul hulgal - üldse umbes pool mulle teadaolevast Pantokraatori repertuaarist. Enne vaheaega mängiti pigem uuemat muusikat (pooled lood plaadilt „Tormidesööjad“), pärast vaheaega pigem vanemat. Kontserti raamis igihaljas inglane: kümmekond minutit kestnud audiovisuaalsele sissejuhatusele (fotod, filmikaadrid ja helid ammustest aegadest) järgnes avaloona Shakespeare’i soneti nr 127 („In the old age black was not counted fair …“) viisistus „Ei varem musta iluks peet …“ (Erik Sakkov) ja kontserdi üle-eelviimase loona kõlas piduliku klavessiinieelmänguga „Vaim raiskub roojusse“ (Mait Karm), s.o Shakespeare’i soneti nr 129 („The expense of spirit in a waste of shame …“) sõnadele tehtud lugu (need kaks on minu teada ka ainsad Pantokraatori lood, mille tekst on tõlkeline), enne eelviimast „Sõjalaulu“ (Erik Sakkov) ja loitsulist lõpulugu „Tuul“ (Mait Karm), mille kooriosa laulsid laval (enam-vähem) kõik Pantoga aja jooksul koostööd teinud inimesed, keda oli suur hulk - kakskümmend või rohkem. Neist „võiks terve Vanemuise koori kokku panna,“ leidis Lauri Saatpalu.
Osa neist inimestest oli astunud üles juba enne „Tuult“: Mait Karm (juba oma looga „Pilvedesse sõuan paadi“), Kalle Vilpu (näiteks „Olemise lauluga“), Andres Moro, Anne Türnpu, Rainer Meinart, Romet Pott, Tõnu Raadik, Kaido Soobik, Aivar Otsing ja muidugi Jaan Sööt. Söödita on vanemat Pantot (ma mõtlen eelkõige seda, mis 1990. aasta plaadile ei jõudnud) üldse raske tervikuna ette kujutada. Ja nii on väga loogiline, et ta tuli lavale juba õige pea: kontserdi esimese poole keskpaiku lugudega „Tule tagasi, helmemänd“ ja „Kõnelen sinuga kevadekuul“. Aga söödinäoline (jooneline) oli ka kontserdi teise poole esimene ots, mis algas intiimse palaga „Liig palju taevast“ - Sööt klaveril ja Saatpalu „häälepaeltel“. Söödilt ja Söödiga esitati nüüd näiteks ka „Olen su vend“ ja „Õhtu Valgas“ ja enne neid veel ka üks Peep Ilmeti sõnadele tehtud lugu, mida ma polnud kunagi varem kuulnud, mille pealkirja ma ei tea ega leia, aga refrääni järgi võiks selleks olla „Võib-olla“. Võib-olla just põhjusel, et ma polnud seda kunagi varem kuulnud, hakkas pärast kontserti teel Tartusse kummitama mind just see „Võib-olla“, mis iseenesest polnud kindlasti kontserdi tipphetk. Kuhu see ülaseõie üle üllatuv lugu Panto loomingus üldse paigutada, mõtlesin. Kui kujutleda mingit õhulisülemeelik-energiliste vahemängudega teatrietendust, siis sobiks see näiteks sinna. Või siis ideaalseks lisalooks, mida mängida pärast seda, kui publik on bändi pärast pika kontserdi lõppu lavale tagasi mangunud. Et kõigil oleks süda rahul ja tuju lahkumise kiuste hea: „Võib-olla meil homset ei ole,/ kuid olnu on jäädavalt meis …“ Just nimelt.
Kui rääkida tipphetkedest, ma mõtlen tipmistest nende seas, siis kontserdi esimeses pooles puudutas mind eriti eelviimane lugu „Itk“, mille laulis Anne Türnpu. Uskumatult võimas, haarav, külmavärinaid tekitav, mida kõike. Ja kontserdi teises pooles, seal oli vist nii, et pomisesin pärast „Olemise laulu“ umbes: „Oivaline esitus …“ Aga oli ka näiteks see: väga hea oli kuulda esimeses pooles „Tormidesööjaid“ ja „Tuultekodu“ pausita. Ja kas või seegi: oli suurepärane, et Söödi ja Saatpalu poolt kahasse esitatud „Liig palju taevast“ õnnestus - ometi! Seda lugu olid nad teinud üle pika aja esimest korda küll juba 2010. aasta oktoobris Rock Cafés, aga tookord luhtus asi tehnilistel põhjustel (Söödi süntesaator streikis ootamatult, misjärel ei suudetud enam keskenduda jne).
Uue Pantokraatori kontsertidest, mida kuulnud olen, oli 20. detsembri juubelikontsert minu meelest parim - ehkki kontserdi esimesel poolel kõlas Saatpalu hääl veidi, ütleme, vaskplekiselt (keerulise bändi keeruline heli!). Sellegipoolest pean kontserti väga õnnestunuks. Eriline oli kontsert minu jaoks eelkõige selle poolest, et kuulsin esimest korda live’is tervet rida vanema Pantokraatori lugusid, mida olin tundnud seni ainult (või igatahes peamiselt) salvestiste järgi. Ja põnev oli näha Panto praeguse koosseisu (Erik Sakkov, Lauri Saatpalu, Roland Puusepp, Henno Kelp, Taavi Langi, Triinu Taul, Kaie Mikheim ja Maarja Soomre) täiendusena mängimas ka bändi algusaegade liikmeid.
Unistusi õnneks jääb. Nimetan neist mõned. Üheks unistuseks, mis on mul juba pikka aega, on kuulda taasesituses lugu „Aas“, vist üldse esimest Pantokraatori lugu, mida kunagi kuulama jäin ja millel oli minu jaoks seega eriline (võtme)koht selle bändi loominguga kontakti saamisel (on vist nii, et säärased „esimesed“ lood lähevad vahel meelest, aga vahel siiski mitte: näiteks oli esimeseks Joni Mitchelli looks, mis mind puudutas, tean hästi, „River“ plaadilt „Blue“). Unistuseks jääb ka näha-kuulda Pantot kord Tartus, kust ta ometi ju sündis ja sirgus, nagu teada. 2009. aastal oli siin küll kaks kontserti (üks Sõbramajas, teine Vanemuises), kuhu ma paraku ei jõudnud, sest ma ei jälginud siinset muusikaelu ega osanud nagunii oodata, et see bänd võiks uuesti kokku tulla - oli see ju ka paras ime. Kontsertide Tartus mittetoimumise põhipõhjuseks on kuuldavasti sobiva suurusega saalide (ja paraja formaadiga vabaõhuürituste) nappus. Ja ilmselt ka see, et bändiliikmed elavad uuemal ajal Tallinnas. Üks unistus on mul veel. Selleks on näha kord Pantoga laval Priit Karmi, kes 20. detsembri juubelikontserdil paistis silma oma puudumisega.
Tubli Erik! Vägev kontsert oli (Y)
Selle fantastilise kontserdi tipphetk saabub 49 minutil, soovitan kõigil sinnamaani vastu pidada (kuigi soovitav on kohe sinna kerida, et saada osa eesti muusika parimast teosest)
Nõrganärvilised võivad infarkti saada kahjuks selle 49. minutil algava avaliku hullumeelsuse tagajärjel.
Such a cold-stoned audience! Come 'on people this is not rehearsal!It's prog on its heights!Probably I'm the only non-Estonian with "Linamäng" as my phone ringtone. People who call me they know that I'm answering really late. :-)
It's just estonians.... always held back, never truly showing on the outside when we enjoy something. Which is kinda sad.