วีดีโอ

saadan selle tüübi sind noaga ründama, vaatame mis ise teed kui politseid ei kutsu

Ühesõnaga see kuul polnud juhuslik vaid tahtlik ja ette kavatsetud mõrv , plaanis oli tappa see inimene juba varem aga polnud võimalust , värdjas ment ole hea ja lase endale kuul pähe või oma lastele

kummi nui ei kaitse sind mehe vastu kellel on kaks nuga. Politseil ei jäänud muud üle kui tulejõudu kasutada mehe vastu kes kahe noaga tema suunas jooksis. Politseil ka õigus elada ikkagi.

Kui keegi ründab lusikaga,kas siis lased kohe maha või siis keegi tuleb kätega kallale,mis lased kohe maha?

Ei oskagi kommenteerida, kas 22.sajandil kumminuia kasutamine on selge.

Milleks enesekaitse ja 50/50 käsivõitlus kui sul on püstol. Ega see mingi film ole et hakkavad seal teleskoopnui vs noad tegema. Kui ikka tukk on välja ja ikka aru ei saa on stt päev. Suurem elektrirelvade hange vist tehti ära peale seda asja nii et kõik on norm.

@@kYnTso kuule kui sa ennda eest võidelda ei oska siis prunevadki luud ja kondid. Karated ja enesekaitset mina oskan ja oskan ka tulistajalt relva käest ära võtta. Mitte ainult selja tagant.

Mida oleks teie arvates pidanud tegema politseinik, kui noaga mees talle vastu tuleb? Ta oleks pidanud enda ees põlvili kukkuma ja paluma mitte rünnata?! Alati üllatunud sinusuguste inimeste loogikast

@@shish639 nii et

Ongi ju, kui politsei teeb oma tööd hästi ja võtab selliseid isikuid maha.

@@raikolille442 Tegelikult jah, kujuta ennast kui sulle jookseks peale selline mees. Noh mis sa ikka teed, kardad või lased?

Turvalisem kui ameerikas kui aus olla.

olid koha peal?

kui su kasuisa tunneb end paremini omi kuritegusid eitades, siis olgu see nii. Kindlasti ei toimunud veel piinamisi ja piinakambreid mida küll vangis ide väga eredalt mäletavad

Need mahalaskmised ja poomised toimusid erinevate riigikordade ajal tegelikult, ning igal riigil olid omad seadused. Esimese Eesti Vabariigi ajal (1918-1940) oli peamiseks surmanuhtluse meetodiks mahalaskmine, aga tehti seda öises metsas või lasketiirus. Alates aastast 1935 hakati hukkama Patareis ja siis anti tõesti valida poomise või mürgikarika vahel, aga mitte nii luuleliselt, nagu videos kirjeldati. Surmamõistetut üksi istuma ei jäetud ikka, vangla personal oli juures. Enamus valisid mürgi ja see valik anti iga kord ajalehtedes teada. Kui Eesti okupeeriti aastal 1940 Nõukogude Liidu poolt, siis toimusid hukkamised kuklalasuga, aga mitte Patareis kohapeal. Saksa okupatsiooni ajal 1941-1944 toimusid Patareis jälle poomised, aga niimoodi hukati tavaliselt kriminaalkurjategijaid. Üks avalik poomine toimus 1944. aasta juulis, kui 4 vangi poodi vangla sisehoovis ja kõik teised vangid pandi seda pealt vaatama. Surmamõistetud poliitvangid muidu Saksa ajal tavaliselt viidi autodel ära kusagile metsa ja lasti maha. Alates 1944, kui olime jälle Nõukogude Liidu all, hukati Patareis kohapeal kuklalasuga. Aga on ka meenutatud, et mõni surmamõistetu viidi autoga sõitma just nagu hukkamisele, kuid toodi peale ringitiirutamist tagasi ja pärast muudeti otsus ära. On arvatud siis, et võib-olla toimusidki mõnikord hukkamised metsas, seda enam, et dokumentides mainiti "Üle antud surmaotsuse täideviimiseks Riikliku Julgeoleku organitele" vms. Aga vot seda ei tea nüüd enam täpselt. Igal juhul Patarei vanglas kohapeal lasti kindlasti surmamõistetuid maha ja surnukehad viidi kusagile teadmata kohta (on arvatud nii Kalamaja kalmistut kui elektrijaama tuhamäge, hilisemal ajal "bandiitide surnuaeda" Harju-Madisel). Ning neid hukkamisi oli sõjajärgsetel aastatel väga palju. Mahalaskmised toimusid Patareis kuni 1960. aastateni, siis vahepeal tükk aega Eestis üldse ei hukatud kedagi, vaid surmamõistetud viidi selleks Venemaale. Aga ühte Patarei osa nimetati alguses Leningradiks hoopis sellepärast, et seal istusid eelmise Eesti Vabariigi ajal peamiselt kommunistid ja üksikkambrite korpus ehiatigi algselt kommunistidele, mitte vabadussõjalastele. Hiljem kandus see nimi edasi, sest samas vanglatiivas olid tapikambrid, kust saadeti süüdimõistetud vange Venemaa laagritesse. Viimane hukkamine Patareis peale pikemat pausi toimus aastal 1991, kui surmamõistetud Rein Orustet ei saanud enam Venemaale saata ja otsustati siis vana hukkamiskamber uuesti kasutusele võtta. Peale seda muudeti surmaotsused alati ära eluaegseteks või muidu pikkadeks vanglakaristusteks.