วีดีโอ

Lugu räägib sügavalt isiklikust ja traumeerivast kogemusest, mida Mari-Liis läbis pärast oma lähedase inimese kaotust. See laul väljendab autori valu ja kurbust, aga ka tema teekonda läbi masenduse ja paranemise. Sõnad peegeldavad ka lootust ja toetust, mida autor leidis oma elukaaslase kõrval, kes oli temaga sel raskel ajal. Laulu sügavam tähendus seisneb emotsionaalses taastumises ja tugevuse leidmises pärast rasket kaotust.

Kuul Ma lähen mööda endast, vaatan mis nii saab. Kus viib see tee? Ja vaikin veel. Neid sõnu öelda võid, et „kõik on alles ees“. Sa hingad mind ning tean ju sind. On nõnda ööd kui päevad liikumises Maa ning kergesti kaob fookus nii. Ma lasen lahti kõigest ciao ja c´est la vie. Sa hoiad mind, ikka hoiad mind. Kuul, kõnnin kui kuul, ebatasane tee mu jalge all, alles õpin end hoidma. Tunnen ennast kui kuul… läbi pimeda taeva. Leidsin valguse eest ja muud ei näe, tulid minuga kaasa. Kui tuhast tõusen kord ja leian oma jõu siis ma ei saa jääda ootama. Ma tean - võib kaotus olla tulest valusam, kuid tõusen taas, tõusen taas. Kuul, kõnnin kui kuul. Ebatasane tee mu jalge all, alles õpin end hoidma. Tunnen ennast kui kuul. Läbi pimeda taeva, eidsin valguse eest ja muud ei näe, tulid minuga kaasa.